Töösuhete valdkonnas on töötajate ja tööandjate huvid sageli erinevad. Töötaja soovib tehtud töö eest saada suuremat tasu või nõuab paremaid töötingimusi, tööandjal ei ole aga võimalust või ka tahtmist neid nõudmisi täita ja ongi käes konflikt. Demokraatliku ühiskonna töösuhete süsteem peab võimaldama tekkivad vastuolud lahendada rahumeelsel teel. Rahvusvahelises praktikas kasutatakse töötülide lahendamisel neutraalseid institutsioone – lepitajaid.
“Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse” kohaselt on kollektiivne töötüli lahkarvamus tööandja või tööandjate ühingu või liidu ja töötajate või töötajate ühingu või liidu vahel, mis on tekkinud kollektiivlepingute sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste kehtestamisel. Seega on kollektiivse töötüli puhul tegemist vaidlusega töötajate ja tööandja vahel, kusjuures vaidlusalune problemaatika peab jääma tööseaduste valdkonda. Üksiku töötaja ja tööandja vahelised konfliktid lahendatakse “Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse” kohaselt.
Sõltuvalt töösuhete süsteemist võivad töötajate ja tööandjate vahelised töövaidlused tekkida erinevatel tasanditel. Vastuolud võivad olla ettevõtete ja asutuste, haruliitude ja keskliitude tasandil, keskliitude ja valitsuse kui tööandja vahel jne.
Eestis tegeletakse kollektiivsete töötülide lahendamisega riiklikul tasemel alates 1995 aastast. Vastav institutsioon ja kord on kehtestatud “Kollektiivse töötüli lahendamise seadusega”. Kollektiivsete töötülide lepitajate institutsiooni kuuluvad riiklik lepitaja ja riikliku lepitaja asetäitja – nõunik. Lepitajate poole pöördutakse siis, kui omavahelised läbirääkimised ei anna tulemusi ja tekib töörahu katkemise oht. Seetõttu on töötülide lahendamine üldreeglina keerukas protsess, mille käigus tuleb teha põhjalikke majanduslikke ja õiguslikke ekspertiise leidmaks kompromisslahendusi.