Riikliku lepitaja institutsioon on tegutsenud Eestis alates 1995.a II poolest. Sinna kuuluvad peale riikliku lepitaja veel mittekoosseisulised paikkondlikud lepitajad maakondades ja linnades. Institutsiooni tegevuse aluseks on kollektiivse töötüli lahendamise seadus, Kollektiivlepingu seadus ja kollektiivse töötüli lepitaja põhimäärus. Riiklik lepitaja koordineerib paikkondlike lepitajate tegevust ja lahendab liitudevahelisi ning komplitseeritud töötülisid, paikkondlikud lepitajad tegelevad kohalike kollektiivsete töövaidlustega.
Palgaprobleemide kõrval on olnud aktuaalsed kollektiivlepingutega seotud probleemid. On olnud juhtumeid, kus tööandja ei soovi töötajate esindajatega kollektiivlepingut sõlmida ja keeldub sellealastest läbirääkimistest. Lahendada on tulnud ka probleeme, millised on olnud seotud varemsõlmitud kollektiivlepingute ja palgakokkulepete täitmisega või ka nende sätete erineva tõlgendamisega, seda eriti seotult ettevõtete omanike vahetusega. Kollektiivlepingud ja palgakokkulepped on kahepoolselt kokkulepitavad dokumendid, millede sõlmimise kohustust seadus ette ei näe. Küll aga ei ole õige kui tööandjad ignoreerivad töötajate pöördumisi, venitavad läbirääkimistega või ei täida varem sõlmitud kokkuleppeid selgitama seejuures põhjusi, miks nad ei saa töötajate soove täita. Lepitajate ülesandeks on olnud siin tagada, et järgitaks seadusega ettenähtud korda tekkinud vaidluste lahendamisel.
Arvestades suhteliselt madalat üldist palgataset on lepitusprotsessides enamikel juhtudel lähtutud sellest, et töötajatepoolsed suurema palga nõudmised on põhjendatud. Teiselt poolt on tulnud arvestada tööandjatepoolseid reaalseid võimalusi, mis ei võimalda neid nõudmisi alati täies ulatuses täita. Seetõttu on enamasti olnud lahendiks kompromisskokkulepped, milliste sõlmimiseks on läbirääkimiste käigus mõlemad osapooled teinud mööndusi. Lahendite leidmisel tuli arvestada ka sellega, et koos palga suurendamisega võib kaasneda tööhõive vähendamine, mis tekitab täiendavaid sotsiaalseid probleeme.
Enamus lepitajate menetluses olnud vaidlusi kollektiivlepingute ja palgakokkulepete sõlmimise küsimustes on lõppenud resultatiivselt. ühtekokku on kokkuleppele jõutud 80 %-il kõigist juhtudest, 2 % kokkuleppele mittejõudnutest on pöördunud edasi kohtusse ja 2 % juhtumitest on leidnud lahendamist individuaalse töövaidluse lahendamise korras. Kümnel juhul on lepitusmenetluse käigus antud töötajate esindajate õigus streigi korraldamiseks, mille järel on jõutud siiski tööandjatega kokkulepeteni. Toimunud on üks kuuepäevane streik AS-s Eesti Raudtee, streigi korraldas Vedurimeeste Ametiühing. Töötajate esindajad on palgaläbirääkimiste mõjutamiseks korraldanud ka mitmeid hoiatusstreike.
Probleemsete küsimuste lahendamisel on lepitajad teinud tihedat koostööd kohalike omavalitsustega, ministeeriumidega ja teiste riigiasutustega.
Lepitustegevuse eesmärgiks on olnud rahumeelne ja konstruktiivne probleemide lahendamine. Streiki ei ole peetud lahenduseks, vaid vastaspoole mõjutamise vahendiks. Läbirääkimiste osapooli on püütud veenda selles, et lahendus saab olla siiski ainult kokkuleppes, mille saavutamiseks peab kumbki pool tegema mööndusi ja arvestama vastaspoole argumente. Majanduslikult läbikaalumata ja põhjalikult ettevalmistamata streigist võivad nii tööandjad, kui ka töötajad saada kasu asemel hoopis kahju. Nii töötajate kui ka tööandjate esindajad on aktsepteerinud seda seisukohta, mis on olnud ka senise lepitustegevuse edu pandiks.